Ma ei olnud kunagi
päriselt elanud
Täna ei olnud mul plaanis blogi kirjutada.
Aga ma märkan järjest rohkem, et ma ei taha enam elada ainult plaanide järgi. Ma tahan õppida kuulama seda, mis on päriselt elus ja aktiivne käesolevas hetkes.
Kas see on lihtne?
Ei.
Kas see on mugav?
Vahel on. Vahel ei ole.
Täna tuleb see tekst minust läbi haavatavuse.
Kurbuse.
Igatsuse.
Ja huvitaval kombel ei ole see igatsus seotud ainult inimeste või olukordadega minevikust.
Pigem nende tunnetega, mis on jäänud kehasse elama.
Sest inimesed võivad lahkuda.
Hetked võivad mööduda.
Aga keha mäletab.
Täna kuulan ma Soft Positive Vibes’i lugu “This is my Life” ja
mulle meenub midagi väga lihtsat —
see hetk siin, kus ma praegu neid sõnu kirjutan,
on ainus päriselt olemasolev reaalsus.
See võib kõlada klišeena.
Ent mida rohkem ma oma elu jälgin, seda rohkem ma mõistan,
et selles on oma sügav tõde.
Minu elu ei sünni ainult “suurtest” sündmustest.
See sünnib korduvatest valikutest.
Mõtetest.
Mustritest.
Ja need mustrid hakkavad ajapikku kuduma midagi,
mida ma nimetan “minu eluks”.
Mind ajendas täna kirjutama
üks kohtumine.
Vestlus naisega, kes püüab mõista,
miks ta ei ole suutnud lahkuda dekaade kestnud suhtest.
Kolm last.
Ühine elu.
Turvalisus.
Ja samal ajal seksuaalselt täiesti tühi kooselu.
Kuulates teda, märkasin ma taas midagi väga olulist.
Sageli ei ole kõige tähtsam see,
kui dramaatiline on teise inimese lugu.
Olulisem on hoopis see, mida see minus endas puudutab.
Mida see meenutab.
Mida see nähtavale toob.
Ja kõige olulisem küsimus on alati:
mida ma selle taipamisega peale hakkan?
Sest taipamine ilma muutuseta jääb lihtsalt mõtteks.
Mina olen õppinud seda läbi valu.
Läbi kogemuste.
Läbi selle, kui lihtne on olnud mul jätta ennast tahaplaanile ja nimetada seda
“kannatlikkuseks”,
“mõistlikkuseks” või
“stabiilsuseks”.
Aga sageli on selle all lihtsalt hirm.
Hirm valida midagi uut.
Hirm liikuda tundmatusse.
Hirm olla päriselt nähtud.
See hetk on endiselt
minu kehamälus
justkui eilne päev
Mu keha mäletab siiani väga selgelt seda hetke aastast 2022.
Hetke, mil ma otsustasin teadlikult teha midagi,
mida olin terve elu vältinud.
Ma mäletan värinat oma kehas.
Ma mäletan segadust.
Ma mäletan hirmu.
Ja samal ajal teadsin ma väga selgelt:
“…kui ma tahan, et minu elu muutuks, pean mina olema see,
kes valib teisiti…”
Ma olin väsinud elamast elu, kus kõik näis väliselt korras, aga seesmiselt puudus elusus.
Ja ometi tundus värvilisuse valimine tol hetkel
peaaegu talumatult hirmutav.
See hetk tundus lõputult pikk.
Kuigi reaalsuses kestis see ilmselt vaid mõned minutid.
Ma olin füüsiliselt, emotsionaalselt ja vaimselt täiesti alasti.
Ja siis ütlesin ma esimest korda oma elus välja:
“Ma ei ole kunagi kogenud orgasmi mehega.”
Olin selleks hetkeks 45-aastane.
Ja noore tütre ema.
See, mis sellele hetkele järgnes,
muutis kogu minu järgnevat elu.
Mitte liialdusena.
Ja asi ei olnud selles, mida teine inimene “tegi”.
Vaid selles, mis oli kohal selles ruumis.
Kohalolu.
Sundimatus.
Lubamine.
Mitte parandamine.
Mitte survestamine.
Mitte õpetamine.
Lihtsalt kohalolek.
Ja selles sõnatumas kohalolus oli midagi,
mida minu keha polnud varem kogenud.
Ma tundsin esimest korda, et ma ei ole vale.
Et minu kohmetus ei ole vale.
Minu hirm ei ole vale.
Minu seksuaalsus ei ole vale.
Ja võib-olla just seal hakkas minus esimest korda päriselt sündima midagi, mida ma täna nimetaksin tervenemiseks.
Täna usun ma järjest rohkem,
et inimesed ei vaja alati rohkem informatsiooni.
Rohkem analüüsimist.
Rohkem sõnu.
Me vajame päris kogemusi ruumis,
kus meie närvisüsteem saab kogeda,
et me oleme turvalised ka siis,
kui me oleme haavatavad.
Ruumi, kus ei ole vaja ennast pidevalt kaitsta.
Ruumi, kus me ei tunne, et peame olema
“õigemad”,
“paremad” või
“rohkem tervenenud”.
Lihtsalt inimesed.
Kohal.
Ja just sellest algabki intiimsus.
Mitte sellest, kuidas puudutada teist inimest.
Vaid sellest, kas me julgeme jääda kohal iseenda sees.
8 nädalat – koos hingamist – lähemale endale – lähemale oma partnerile.
Estonian 
English