Miks nauding ei jää — kui vundament puudub

Olles tagasi Tallinnas, tajun ma midagi väga selgelt.

Tempo on teine.
Fookus võib lihtsamini muutuda segaseks selles arutus intensiivsuses.

Ja see, mida inimesed otsivad… on sageli sama.

Rohkem tundlikkust.
Rohkem elusust.
Rohkem häbivaba naudingut.

Ma saan sellest aru.
Sest olen ise seda otsinud.
Ja vahest avastan ennast taas otsimas.

Liiga sageli kipun ma märkama,

kui lihtne on hakata ehitama midagi põnevat
enne, kui minu enda sisemine vundament on päriselt olemas.

Tugev.
Ja tasakaalus.

See peegeldub mulle tagasi ka ruumis, kus inimesed leiavad ennast — koos minuga.

Neid on siia toonud sisemine soov rohkem tunda.
Olla rohkem ühenduses.
Kogeda oma keha, oma seksuaalsust, oma elu sügavamalt.

Puudutusele.
Naudingule.
Intiimsusele.
Elule.

Kui keha ei tunne end turvaliselt

Aga väga sageli märkan ma seal midagi,
mis on jäänud vahele.

Keha ei tunne end turvaliselt.

Ja kui keha ei tunne end turvaliselt,
siis ei saa ta ka päriselt avaneda.

Ma olen seda ka ise kogenud.

Ma võin puhata.
Magada 8 tundi.
Võtta aja maha.

Ja ikkagi tunda rahutust.
Või väsimust.
Või seletamatut eraldatust.

Sest aeglustumine ei tähenda minu jaoks veel kohalolu.

Ja lõõgastus ei tähenda minu jaoks veel turvatunnet.

Perimenopaus naise kehas ei ole lihtsalt füsioloogiline muutus.

Ma tunnen väga selgelt,
kuidas tempo, mida ma varem suutsin hoida, ei ole enam jätkusuutlik.

Ja kuidas minu identiteet muutub koos minu füsioloogiaga.

Ja jah — ühiskond võib anda sellele nimeks “keskea kriis”.

Aga minu jaoks ei ole see kriis.

See on looduse loomulik rütm.

Ja tõsi — see võib tunduda kriisina,
kui teadlikkuse tase on madal.

Aga ma küsin endalt üha sagedamini:

mis siis,
kui ma otsustan sellele muutusele avaneda?

Leppida.
Aksepteerida.

Ja märgata, et loodus suunab mind pöörama pilku väliselt sisemisele.

Sinna,
kus ma ise kohtun oma intiimsuse tuumaga.

Intiimsuse tegelik tähendus

Ja siin on koht, kus ma näen,
kuidas oleme hakanud ise kaugenema.

Sõna intiimsus ei tähendanud algselt seksi.

See ei tähendanud ka füüsilist lähedust.

See tuleb ladinakeelsest sõnast intimus —
kõige sisemisem, kõige lähedasem.

Midagi, mis on minu sees.

Midagi, mis ei ole nähtav väljapoole.

Ja kui see kontakt minus puudub,
siis ei saa ka miski, mida ma selle peale ehitan, päriselt püsima jääda.

Mitte nauding.
Mitte seksuaalsus.
Mitte isegi emotsionaalne tasakaal.

Sest vundament on jäänud vahele.

Ma näen, kui lihtne on ka minul hakata otsima lahendust sealt, kus see tundub kõige kättesaadavam.

Nauding — mis tuleb väljastpoolt.
Kogemus — mis on tegemine.
Kontakt teise inimesega — sest oma intiimsuses on ebamugav olla.

Miks nauding ei jää

Aga kui minu keha ei tunne end turvaliselt,
siis ei saa ta neid kogemusi päriselt vastu võtta.

Need võivad olla intensiivsed.
Aga need ei jää.

Ja võib-olla ei ole küsimus selles,
kuidas kogeda rohkem.

Vaid selles,
kuidas ma olen rohkem kontaktis iseendaga.

Sellisel tasandil,
mis ei ole nähtav väljapoole.

Aga mis loob aluse kõigele muule.

Ma õpin seda ka ise.

Mitte läbi järgmise programmi.
Vaid läbi igapäevaste valikute.

Rütm.
Keskkond.
Kuidas ma liigun.
Kuidas ma olen.
Kuidas ma end väljendan.

Ja kas mu keha tuleb minuga kaasa — või mitte.

Rohkem kogemusi või rohkem kontakti?

Võib-olla ei ole vaja rohkem kogemusi.

Võib-olla on vaja ruumi, kus kontakt saab tekkida.

Iseendaga. 🤍

Intiimsuse Alkeemia – somaatiline retriit Balil